
Värisen, kuigi külm ei ole. Iga päev. Loen iga päev luuletusi ja kirikukirju. Söön. Kogun. Täna ei olegi unine. Telekast tulevad mõrvad. Raamatuid on liiga palju liiga palju korraga ma lähen lõhki ma. Muudkui otsin otsin otsin. Muudkui tahan magada, magan, ei maga. Susserdan veebis ja kogun ja kogun.
Lappasin Jaapani kaasaegse illustratsiooni raamatut, sealt ka selline kunstnik.
Nimi on Marumiyan.
Homme mõni järgmine, kui ma viitsin.
Aga praegu on raske kirjutada. Sõnad on tuhmunud, nad ei taha must lahkuda.
Aga vähemalt on maailmas pildid ja teiste sõnad.

The map has more than one route. The map that is the unfolding of the self is not exactly leading anywhere. The arrow that says you are here is your first coordinate. There is a lot you can't change when you are a kid, but you can pack for the journey.
Jeanette Winterson, "Why be happy when you could be normal" p 25
Ja minul läheb kõik hästi, ei ole tunnet, ei ei ela. Lihtsalt see on ilusasti öeldud. Ja aeg-ajalt tunnevad kõik nii, kas pole?
