Oh, the worries of being

Paar katket mu lemmik loodusloo-alasest teosest "Dodo laul" (David Quammen, eesti keeles)

Alfred Wallace'st on mul alati kahju olnud, mitte üheski meie õpikus isegi ei mainita tema olemasolu (nagu ka paljude teiste, obviously), kuigi ta, mitte nagu paljud teised, avaldas evolutsiooniteooria Darwiniga samaaegselt. Erinevalt Darwinist oli ta lihtsalt noor, vaesest perekonnast ja kogus aastaid Indoneesias ja Amasoonias taimede-loomade-putukate näidiseid muuseumidele ja kollektsionääridele, mitte ei saanud maamõisas päranduse peal elada. Ja ongi unustatud. Nii vähemalt "Dodo laul" asja kirjeldab.

"Kes tõi esimesena välja õpetuse, mida Darwin nimetas loodusliku valiku teooriaks? Kas Darwin pettis ja valetas, et kaitsta omandiõigust sellele teooriale? Kas ta manipuleeris Lyelli ja Hookerit ennast aitama? Kas ta võltsis mõningaid dokumente ja hävitas teisi, et takistada noort edasitrügijat hõivamast au, mida Darwin õigusega endale kuuluvaks pidas? Kas kõnealune trügija, Alfred Russell Wallace, lubas tunnustatud teadlastel ennast alatult kohelda, sest ta usaldas liiga palju nende ausameelsust ja ihaldas väga nende eestkostet? Mõned, siiski küll üsna vähesed, õpetlased arvavad, et see oli nii. "See on kõige keerulisem lugu teaduse ajaloos, ühel päeval saab sellest veel skandaal," väidab üks jonnakas loodusteadlane. Või kujutas loodusliku valiku teooria sõltumatu formuleerimine kahe eraldi töötava loodusteadlase poolt- üks oma Londoni-lähedases majas, teine Malai saarestikus- endast määratut kokkusattumust, mis andis meeliülendava ja maailma avardava lahenduse?"

Ja väike jupike hiidkilpkonnade kulinaarsetest võimalustest:

Üks rändur teatas Rodriguesilt: "Ka maismaakilpkonnad kuuluvad saare rikkuste hulka. Neid on seal tohutul hulgal: nende liha on väga õrn, rasv on igasuguste kastmete jaoks võist või õlist parem." Keegi teine tunnistaja, prantslane, kes mingi teise ekspeditsiooni käigus võib-olla liiga palju nädalaid Rodriguesil veetis, meenutas: "soup de tortue, torture en fricasée, tortues en doube, tortues en godiveau, oeufs de tortue, foie de tortue" ja nurises, et kõik, mida ta sõi, näis olevat ainult järjekordne kilpkonnahautis.

1630. aastal saart külastanud inglasele avaldas kilpkonnade suurus sügavat muljet, kuid nende kulinaarne ahvatlus oli palju väiksem. Ta nimetas neid "vastikuks toiduks". Hollandlastele tundus kilpkonnaliha ekspeditsioonitoiduna ilmselt talutav. Prantslased aga oskasid loomulikult valmistada hõrgutisi ka sellest, mida hollandlased talusid ja inglased jälestasid.

Maitsev?!

As pleased as a cat with two tails

Rosetti, Aurea catena 1868

Jälle on reede ja soe ja hubane ja enamat polegi vaja.
Loen Tiit Aleksejevi viimast raamatut ("Kindel linn"), alles 20 lehekülge,
aga mina olen juba konksu otsas ja ohkan.
Koon ja üldse, pea on täis mõtteid, käed täis tööd, just nii nagu mulle eksisteerida meeldibki.


Ma ei tea, kas maalid kedagi üldse huvitavad, aga viimati siiski...

Seekord kaks prerafaeliiti (19. saj) ja teemaväliselt üks Philipp Igumnovi töö (kaasaeg, kollaaž?). Mulle päris meeldib vahel inspireerivaid või mõnusa meeleoluga asju otsida ja neid kunstnikke kooliõpikutes ei ole. Kooli jaoks Remarque'i lugedes tuli kohati päris õõv tunne peale ja silme ette kerkisid Otto Dixi sõjaveteranide maalid (saksa ekspressionism) jms masendav, kuigi "Tagasitee" ise mulle meeldis. Muheduse ja masenduse vahel oli täpselt piisav tasakaal, nii et ma ei pannud raamatut lõpu poole käest, et ennast mitte koormata, vaid sain läbi lugeda ja jäin elamusega päris rahule ka. Eks ta ole.

Ma aeg-ajalt täiustan leidude põhjal teksti kõrval nimekirju ka :)

- Art Sponge pakub valikut kaasaegset kunsti, aga mitte sellist, mida igavas (nagu tavaliselt ette kujutatakse) galeriis kõõrdpilguga vaadata
- Book by its cover: erinevad raamatukaaned ja illustratsioonid
-Unphotographable
-Odd Molly teeb 10 000 seki eest imelisi mantleid jm inspireerivat käsitööd. Aga ei, ma ei ostaks nii kallist asja ka siis, kui ma miljonär oleksin.

Waterhouse, Mariamne leaving judgement seat

Meenutab "Juuditit" ja "Nabuccot" ja jumal teab mida.
Vähemalt Gershwin muusikatunnist ei kummita. Enam.
Isegi sai õhtu otsa "Summertime'i" laulda.

Philipp Igumnov- töö nime ei tea

Do we ever live where we live, we're always in other places,
lost, like sheep and I cannot understand
the leafless cloudy secret and the sun of any day

Janet Frame'i kogumikust "The blue lagoon" jutust "The day of the sheep"

Jõhvikad ja soolapähklid

Heia!

Pea on pahna täis ja tahaks hüpata, mitte alla, vaid üles.

School and winter are twin hemispheres,
a single apple, cold and huge,
but under the formal rooms we discover
underworlds peopled by ghosts,
and in the secret world
we wander
in awe

Pablo Neruda

Vaadata William Morrise tapeete
(prerafaeliit, kes tegi peale romantliste piltide
palju sisekujundust, kuna uskus, et kodu peaks kajastama loodust vms, ma ei mäleta eriti täpselt, aga ühte seina sellisest kangast tapeedist ei ütleks küll ära)

Sain täna peale pikka ja omamoodi vaevalist lugemist läbi Yasunari Kawabata "The master of go", mis on üks kummaline katkendlik muljete ettekanne paar aastat enne sõda Jaapani viimase go-meistri viimasest võistlusest. Go on kivikestega lauamäng, millest oli selleks ajaks saanud eluviis ja tohutute süsteemide kogum, aga õnneks ei pidanud lugemiseks eriti aru saama. Lugemine läks kuidagi raskelt, aga ka ülesehitus oli kummaline ja pisut rõhuv, alustades Meistri surmast ja siis minnes matši algusse ja siis jälle lõpu poole ilma erilise ühtluseta. Ometi hakkas vaikselt kaasa kruvima. Autori keelekasutus ei olnud eriti mänglev, aga andis karge lühidusega edasi väikeseid tundepildikesi ja silme ette kerkivaid kirjeldusi, mis lõpupoole kogusid pinevust. See ei olegi põnevuskirjanduseks mõeldud ja pole vist ka see teos, mille tõttu Kawabata 1968 Nobeli sai, kuigi ta ise olevat seda oma parimaks pidanud. Ma ei oska kommenteerida, teisi pole lugenud. Raamat on pool-autobiograafiline ka, selline võistlus tõesti leidis aset, kuigi sellele on ilukirjanduslikku juurde lisatud...

Meister Shusai päris elus

Vaikselt hakkas allakäik, ajastute vahetumine omamoodi kriipivat vastuolulist tunnet tekitama. Meister on kümnes meister üldse (ja viimane?), ta on 68 aastat vana ja raskelt haige, see on tema elu viimane võistlus. Tema kutsus välja noorem ja modernsem mängija ning nende vahel on korraga põlvkondade ja temperamentide konflikt ja samas austus. Üldse on Jaapani temperamenti ja kombestikku raske hoomata, aga väga kummaliseks kiskus lugemine kätte ära. Mõlemad on omamoodi sümpaatsed ja samas hakkavad vastu, mõlemad on haiged... See on rohkem lugu sellest, kuidas asjaolude ja keskkonna ja reeglite sasipundar mängule ja mängijatele mõjub ning pilguheit inimeste käitumisse, kui lugu nende mänguoskusest vms. Mida edasi, seda nukram hakkab nähes, kuidas erinevad pealesurutud reeglid ja määrused vana meest kurnavad, samas mõjub ta omamoodi kuningliku ja vankumatuna. Vahelduvad pildid ja emotsioonid, aga üle kõige on vaoshoituse loor...

Päris elus Meistri viimane võistlus

Põnev on ka lugeda, kuidas tol ajal, praegusest ma ju ei tea, sellesse mängu suhtuti. See oli omamoodi püha, eluviis, inimesed mängisid seda professionaalselt, neil olid õpipoisid, matš oli ajaloo pikim ja kestis pool aastat, kuigi pausidega ja mängiti iga nelja päeva tagant...

Tee Lee Kivi

Gustav Klimt - "Kasesalu"

Üritada kirjeldada lehtedega maapinda ei ole sugugi lihtne. Olgugi teeperve, kõnniteed, majaesist muruplatsi. Luua enda sisse sahisev-kahisevat sügist. Pruunikad, kollakad üksteisega läbikasvanud toonid, liikumises, varjudes, valgustes, läbikumades. Tuules liikuvad rohukõrred ja lehevarred ja lehed ise ja kõik võimalikud leheosad, kahisedes nii maa peal kui puu otsas. Enam värvid ja tekstuurid kui mingid tühjad biloogilised objektid. Mul on punased saapad ja kindad ja kotitäis märkmikke, ühes neist kirjas midagi sarnast. Põselihased on unest pinges ja on tunne, et ka paistes ja et neid lõdvestades vajuks kohe sügavasse unne. Selles on midagi armsat, teadmises, et ma ei kavatse magama jääda. Juuksed katavad silmad-
ma ei näe enam.

Mucha "Sügis"

Peaks kirjutama üht ja teist ja kolmandat, tahaks lugeda üht ja kaht ja kolmandamat. Aga pole mõtet, kui elu on hetkel samasuur võitlus, kui mõnel võitlusaltimal. Enda silmadega on raske kakelda. Iseenda näppe võin küll kogemata uste vahele lüüa, aga iseenese und ei saa lömastada. Miks peakski. Täna kell üheksa magama, las maailm tegeleb sellega.

Ja selline on praegu minu sisemine maailm,
tõtates šokolaadiküpsise ja padjakuhja suunas,
lollakas ilme näol
(nagu varblastel)