...

hei-hei

Vahepeal on olnud tervelt poolteist nädalalt suvevaheaega!
Olen nii laiselnud kui tööd teinud, täna näiteks värvisin seina ära. Nii mõnus hele ja lõhnav. Tahaks öelda, et ma kaifin värvilõhna, aga see kõlaks halvasti, nii et... jah... tegelikult see nii väga ei lõhnagi, aken on pärani lahti ja sealt uhkab külm vihmatuult. Akna pesin kusjuures ära. Patsutan iseennast õlale.
Kapis on šokolaadikooki ja ei oskagi kohe midagi öelda. Tegemist on palju olnud,
aga suuri elamusi eriti mitte (kirjutada neist ei viitsi igatahes), isegi lugeda pole veel midagi jõudnud. Kuigi kuhi on hiiglaslik ja kavatsen selle kohe kohe käsile võtta ning end vaheajal igasugu asjadest läbi närida (ma olen nagu näriline, nii et see ei väljenda tüütut tegevust). Eesotsas on igasugused suvise olemisega raamatud... Lawrence Durrell, Patrick Leigh Fermor ja raamatud, mida peaks olema lugenud ja mis on kindlasti elamusrikkad ka nagu "Fight club" ja Vonneguti "Galapagos".
Kunagi lähipäevil, võib-olla juba homme kirjutan midagi mõttekamat ka,

seniks,
hüvasti.

pildid:
Walter Sickert
ning

John Sargent

...

keemilised järelkajad:

telekas suur vastus mingile küsitlusele- NO
minu esimene mõte? lämmastikoksiid
:D

Muidu...
Öösel on täpselt parajad temperatuuri- ning valgusolud, taevas ei lähegi kunagi mustaks. Kes saaks magama minna, kui päike paistab ja linnud lõõrivad? Kell neli tõuseb kirikutornide vahelt punane päike nii, et silmaga näeb, kuidas ta liigutab. Võiks kell neli lühikeste pükstega õues istuda ja päevavalguses raamatut lugeda. Pool viis paistab juba päike. Aga õues pole pea kedagi. Teine päev peale päikeseloojangut.
Imeline ööpäev.

ja tagasi maistele radadele

ja ongi möödas see
kõik.

ees
ootab
suvi

sest facebookis on sõnalimiit

Halahoiatus
kui ei taha segaseid ahastushüüdeid lugeda, ei pruugi endasi vaadata.
Sest mu sees midagi tõesti karjub täna ja lausa viskleb etteheitekrampides.

jah tõesti. täpselt nii hull see ongi.
Ei tea, kas kogu saba ja sarvedega kusagile nurka kobida, niutsuda ja loota, et läheb mööda, või joosta ringi nagu sabata hamster ja loota, et veel annab mingid talvevarud kokku koguda. Sest homme on põrgu. Esimene pool homsest. Teine, teisest ma ju veel ei tea. Aga ma ei imestaks, kui ma pilditult kusagil päikselaigus vedeleks lootes, et tema valgusaastatetagune soojus pisut mu haavatud uhkust lapiks. Sest see on olnud uni ja unes ei jõua homne päev kunagi kätte.


Mingi täiesti tohutu hirm on keemia eksami ees. Kõik jumalad juba läbi palvetatud, et mind sest piinast säästa (mis heapärast nad hindeid peaks jagama, nii et neid ma ei küsi, kuigi võiksid mõne vastuse ikka ette öelda) ja kõige hullem, et süüdistada pole kedagi peale enda. Igavene väike laiskvorst, mühkam, tolmurull, tugitool!!! Pidin ma siis nii hilja õppima hakkama või pean ma seda siis nii väga südamesse võtma, et ilgelt kohutav tunne on, et ma mitte midagi peale 11nda klassi materjali ei oska. No kohe. Tahaks end voodi alla matta ja mitte enne aastavahetust välja tulla, aga kohusetunne näe veab ikka kraedpidi välja ja lohistab homme kooli ukse taha, pisararada järel ja mõistus paelaga kaelas mingisuguseid kopikaid kerjamas.
Soovige edu, see kuluks vähemalt südame kergenduseks ära.