June 8, 2011
...
telekas suur vastus mingile küsitlusele- NO
minu esimene mõte? lämmastikoksiid
:D
Muidu...
Öösel on täpselt parajad temperatuuri- ning valgusolud, taevas ei lähegi kunagi mustaks. Kes saaks magama minna, kui päike paistab ja linnud lõõrivad? Kell neli tõuseb kirikutornide vahelt punane päike nii, et silmaga näeb, kuidas ta liigutab. Võiks kell neli lühikeste pükstega õues istuda ja päevavalguses raamatut lugeda. Pool viis paistab juba päike. Aga õues pole pea kedagi. Teine päev peale päikeseloojangut.
Imeline ööpäev.
June 7, 2011
June 6, 2011
sest facebookis on sõnalimiit
kui ei taha segaseid ahastushüüdeid lugeda, ei pruugi endasi vaadata.
Sest mu sees midagi tõesti karjub täna ja lausa viskleb etteheitekrampides.
jah tõesti. täpselt nii hull see ongi.
Ei tea, kas kogu saba ja sarvedega kusagile nurka kobida, niutsuda ja loota, et läheb mööda, või joosta ringi nagu sabata hamster ja loota, et veel annab mingid talvevarud kokku koguda. Sest homme on põrgu. Esimene pool homsest. Teine, teisest ma ju veel ei tea. Aga ma ei imestaks, kui ma pilditult kusagil päikselaigus vedeleks lootes, et tema valgusaastatetagune soojus pisut mu haavatud uhkust lapiks. Sest see on olnud uni ja unes ei jõua homne päev kunagi kätte.
Mingi täiesti tohutu hirm on keemia eksami ees. Kõik jumalad juba läbi palvetatud, et mind sest piinast säästa (mis heapärast nad hindeid peaks jagama, nii et neid ma ei küsi, kuigi võiksid mõne vastuse ikka ette öelda) ja kõige hullem, et süüdistada pole kedagi peale enda. Igavene väike laiskvorst, mühkam, tolmurull, tugitool!!! Pidin ma siis nii hilja õppima hakkama või pean ma seda siis nii väga südamesse võtma, et ilgelt kohutav tunne on, et ma mitte midagi peale 11nda klassi materjali ei oska. No kohe. Tahaks end voodi alla matta ja mitte enne aastavahetust välja tulla, aga kohusetunne näe veab ikka kraedpidi välja ja lohistab homme kooli ukse taha, pisararada järel ja mõistus paelaga kaelas mingisuguseid kopikaid kerjamas.
Soovige edu, see kuluks vähemalt südame kergenduseks ära.
15 tundi kirjandust
Susisev „s“, ent lõbus ja natuke ninakas, natuke ninahääl, natuke helisev „r“, kuid milline elevus, päike\ ilus hääl, kui sa räägid, kuigi see pole luuleline, ehk eluline ja mitte sugugi liialdatud. Rõhud ei ole võõristavad. Sõnu ei olegi vaja kuulata. Huvitav, on see hea? Või eelistaksid sa, et ma kuulan su luulet?\Kena hääl: rahulik, südamlik ja seda tahaks igavesti rääkimas kuulda, rauge, kauge\ Sa kõlad, nagu otsiksid sa oma pika hobusesabaga Rodolphe´i, madame Bovary- maneeris, mitte iseloomus, või mis sa arvad?\ Tundud nii sõbralik. Kõlav\ Hääl nagu habe\Hääbuv hahetav hääl\Kes võis teada, et ka sõna „maa“ saab põristada?\ Selles on läheduse hingust, vanaemavari\ Sulgi on selge hääl\ Suitsuhägune, mitte sigaretisuitsu, vaid tare või sauna\ Hääl nagu tukk. Hääl nagu tõrvapapp. Vaesed laelauad ja katuseplekid\ Kiire kaheksakõlaline hääl, whatever it means\ Tahmane. Tuhane häälekõla. Hall nagu tolm – varjundid on selleski halluse all\ Muigav hääl. Kõrvuni hääl. Muigvel kõrvad ja soni\ Kirbe, rõhk üle silbi- akseptaabel or not?\ Kahehäälne\ Kuiv pisut, õige pisut tüdinudki. No võib-olla pisut rohkem kui pisut. Võib-olla kohe väga. Kes tahakski iga päev uutele samadele küsimustele vastata\ Uniselt, väsinult\ Hääl nagu puuhalud, mitte puised vaid söestuvad\ Sinu hääle ja su välimuse ning luule vahel on kummaline ebakõla. See ajab mulle kananaha selga ja soovi kõrvad sulgeda, soovi olla selleks ajaks kurt või näha su sõnu õhus su pea kohal. Või näha subtiitreid\ Sul on hääl nagu kulu, nagu hein- soe, pisut tolmunud, natuke torkiv ja healõhnaline\ Nagu see veeelukas-käsn, meresoolast kare ning täis tervete merede mälestusi.
