---
Kirjandusfestival sai läbi (ammu), tahaks midagi märkida, aga mida? Mõtlesin, et läheneks loovamalt. Ma nagunii kõigest ja kõigist kirjutada ei jaksaks, ei tahaks, ei sooviks. Oma märkmeid ei avalikusta, ent avastasin, et märkisin pea poolte esinejate puhul midagi nende hääle kohta. Ja tegin sellest komplekti. Et oleks ühtlust, sinatan kõiki, see ei tähenda kellegi puhul neist mingit isiklikku tutvust. Oma märkmikus võib ikka otse "sina" kirjutada, eks. Kirjanike hääled :D Läbisegi ja igasugused--- kokku sai 15 h kirjandusüritusi nelja päeva sees---
Susisev „s“, ent lõbus ja natuke ninakas, natuke ninahääl, natuke helisev „r“, kuid milline elevus, päike\ ilus hääl, kui sa räägid, kuigi see pole luuleline, ehk eluline ja mitte sugugi liialdatud. Rõhud ei ole võõristavad. Sõnu ei olegi vaja kuulata. Huvitav, on see hea? Või eelistaksid sa, et ma kuulan su luulet?\Kena hääl: rahulik, südamlik ja seda tahaks igavesti rääkimas kuulda, rauge, kauge\ Sa kõlad, nagu otsiksid sa oma pika hobusesabaga Rodolphe´i, madame Bovary- maneeris, mitte iseloomus, või mis sa arvad?\ Tundud nii sõbralik. Kõlav\ Hääl nagu habe\Hääbuv hahetav hääl\Kes võis teada, et ka sõna „maa“ saab põristada?\ Selles on läheduse hingust, vanaemavari\ Sulgi on selge hääl\ Suitsuhägune, mitte sigaretisuitsu, vaid tare või sauna\ Hääl nagu tukk. Hääl nagu tõrvapapp. Vaesed laelauad ja katuseplekid\ Kiire kaheksakõlaline hääl, whatever it means\ Tahmane. Tuhane häälekõla. Hall nagu tolm – varjundid on selleski halluse all\ Muigav hääl. Kõrvuni hääl. Muigvel kõrvad ja soni\ Kirbe, rõhk üle silbi- akseptaabel or not?\ Kahehäälne\ Kuiv pisut, õige pisut tüdinudki. No võib-olla pisut rohkem kui pisut. Võib-olla kohe väga. Kes tahakski iga päev uutele samadele küsimustele vastata\ Uniselt, väsinult\ Hääl nagu puuhalud, mitte puised vaid söestuvad\ Sinu hääle ja su välimuse ning luule vahel on kummaline ebakõla. See ajab mulle kananaha selga ja soovi kõrvad sulgeda, soovi olla selleks ajaks kurt või näha su sõnu õhus su pea kohal. Või näha subtiitreid\ Sul on hääl nagu kulu, nagu hein- soe, pisut tolmunud, natuke torkiv ja healõhnaline\ Nagu see veeelukas-käsn, meresoolast kare ning täis tervete merede mälestusi.
