15 tundi kirjandust

--- Kirjandusfestival sai läbi (ammu), tahaks midagi märkida, aga mida? Mõtlesin, et läheneks loovamalt. Ma nagunii kõigest ja kõigist kirjutada ei jaksaks, ei tahaks, ei sooviks. Oma märkmeid ei avalikusta, ent avastasin, et märkisin pea poolte esinejate puhul midagi nende hääle kohta. Ja tegin sellest komplekti. Et oleks ühtlust, sinatan kõiki, see ei tähenda kellegi puhul neist mingit isiklikku tutvust. Oma märkmikus võib ikka otse "sina" kirjutada, eks. Kirjanike hääled :D Läbisegi ja igasugused--- kokku sai 15 h kirjandusüritusi nelja päeva sees---

Susisev „s“, ent lõbus ja natuke ninakas, natuke ninahääl, natuke helisev „r“, kuid milline elevus, päike\ ilus hääl, kui sa räägid, kuigi see pole luuleline, ehk eluline ja mitte sugugi liialdatud. Rõhud ei ole võõristavad. Sõnu ei olegi vaja kuulata. Huvitav, on see hea? Või eelistaksid sa, et ma kuulan su luulet?\Kena hääl: rahulik, südamlik ja seda tahaks igavesti rääkimas kuulda, rauge, kauge\ Sa kõlad, nagu otsiksid sa oma pika hobusesabaga Rodolphe´i, madame Bovary- maneeris, mitte iseloomus, või mis sa arvad?\ Tundud nii sõbralik. Kõlav\ Hääl nagu habe\Hääbuv hahetav hääl\Kes võis teada, et ka sõna „maa“ saab põristada?\ Selles on läheduse hingust, vanaemavari\ Sulgi on selge hääl\ Suitsuhägune, mitte sigaretisuitsu, vaid tare või sauna\ Hääl nagu tukk. Hääl nagu tõrvapapp. Vaesed laelauad ja katuseplekid\ Kiire kaheksakõlaline hääl, whatever it means\ Tahmane. Tuhane häälekõla. Hall nagu tolm – varjundid on selleski halluse all\ Muigav hääl. Kõrvuni hääl. Muigvel kõrvad ja soni\ Kirbe, rõhk üle silbi- akseptaabel or not?\ Kahehäälne\ Kuiv pisut, õige pisut tüdinudki. No võib-olla pisut rohkem kui pisut. Võib-olla kohe väga. Kes tahakski iga päev uutele samadele küsimustele vastata\ Uniselt, väsinult\ Hääl nagu puuhalud, mitte puised vaid söestuvad\ Sinu hääle ja su välimuse ning luule vahel on kummaline ebakõla. See ajab mulle kananaha selga ja soovi kõrvad sulgeda, soovi olla selleks ajaks kurt või näha su sõnu õhus su pea kohal. Või näha subtiitreid\ Sul on hääl nagu kulu, nagu hein- soe, pisut tolmunud, natuke torkiv ja healõhnaline\ Nagu see veeelukas-käsn, meresoolast kare ning täis tervete merede mälestusi.

Color Dolor

Mu uusim lemmikbänd! Täiuslik!!!
Soome bänd, Ahmatova sõnad ja maailma kõige kaunimad inimesed!
Hüüumärgid ei suuda mu rõõmu väljendada

Kultuuriteed? Rohelist või musta?

And that's not all!
hüüda valju võltsi rõõmsameelsusega.

Eips,
minu rõõmsameelsus ei ole võlts.
On kevad! soe ja lõputu kevad!
Ja mina olen alailma elevil. Oma lemmikolekus.

Nädalavahetusel käisin kultuurikilomeetrit kaemas, kuna sellest viimasel ajal nii palju juttu on, siis mõtlesin, et kirjutan ka. Vahel võib ju ka moega kaasa minna. Minu kübar seda nagunii ei teinud, aga ma armastan seda kogu selle villases ilus. Oh, the looks it won me :)

Tegelikult on kultuurikilomeeter täitsa kena, kuigi ma saan aru, et see algab hoopis teisel pool linnahalli (sinna linnahalli-alusesse tunnelisse, kus ma lapsena tõukerattaga üles-alla sõitsin, tuleb mingi laekaunistus-võrk-värk). Kultuurikatel on kuidagi tükeldunud, ent sama võimas kui alati. Kõrvalhooned on aga sama räämas kui alati. Kusagil seal rägastikus peidab end Katla aed, ent kuna teeviitasid pole (või kui on, siis kusagil veidras kohas. Taevas näiteks.), ei õnnestunud mul seda leida. Samas oli tegu isegi kergendusega- olen paar nädalat lubanud sinna vabatahtlikuks minna, ent kuna kuupäevi kogu aeg tõstetakse ja nüüd mul juba kirjandusfestival ja eksamiõpe peale tulevad, pole veel kordagi jõudnud. Ja ma tõesti tõesti tahtsin minna. Tahan. Ehitada luua rohida istutada.
Igatahes eksponeerivad seinad mõnd seninägemata stencilit, teeäärtes õilmitsevad valged lõosilmad ehk meelespead läbisegi võilillede ja muu rohelusega. Tee ise on kena, ei tolmanud antud hetkel sugugi. Mõnus jalutamiseks ja rattasõiduks.
Paraku suurt muud seal aga pole. Kultuuri, see tähendab. Peamiselt eri lagunemisastmetes tööstusarhitektuur ning võsa, paar huvitavat tagatreppi, mille käidavust ma proovida ei viitsinud. Patarei muidugi jääb teeveerde, on ka avatud, ning Kopli surnuaia park on imemõnus koht vaikeluks, aga muu kultuur varjas end kusagil nurga taga. See-eest kalasadama veekogu oli väga ilus, seal oli isegi paar laevukest ja merel paistsid jahid, hulga inimesi pidas eri servade varjus piknikku (jah piknikku, mitte joomingut!) ja olla oli hea soe ja mõnus. Vaade ka kena. Ainult see roosakas nurgamaja seal, millest ma kunagi üht kunstiülesannet tahtsin teha, on endiselt nukkertrööstitu. Mulle see maja kohutavalt meeldib, kurb teda tühjalt näha.
Tegelikult ei kurda ma aga sugugi, küllap suve edenedes muudki projektid tee ääres ellu viiakse ja see tee on ikka tore. Mõtle, saab jalutada ja puha. Kindlasti seda väärt, aga praegu võiks seda teise nime all reklaamida. Veel.

Before:

After:

pikaldane vaikus

Igasugu asju on, millest tahaks kirjutada, aga. Imelik oleks kõike ühte posti kokku käkerdada. So here be last week

Reedel käisin Kumu ööl. See see saladus oli, mida ma ennatlikus ülemeelikuses ei raatsinud kirja panna ja sõnas sõnuda. Mine võta sabast, äkki tuleb veel kiri, et sry, me ikka ei vaja sinu abi. Ma nimelt käisin seal tööl, auditooriumi ukse kõrval inimestele sisendamas, et joogiga sellele kontserdile ei pääse (mujale pääses, kui huvitab). Õnneks toetas mind mitu teist tublit (ja valjemahäälset) inimest ja veenva olekuga turvamees. Kõik toredad inimesed. Väga lahe oli alguses enne külastajaid sisse saada, kuigi see ei nõudnud mingit vaeva, oleks võinud niisamagi sisse marssida, särk seljas, ja soundcheck'e kuulata. Paraku ma muidu eriti bände ei kuulnudki, kui vahepeal jooksin korra teise saali uksele. Väljasõit rohelisse oli tore (sa igavene pinginaaber, järgmine kord ei hakka pirtsutama, kui ma sind kontserdile kutsun :D) ja Thus:Owls ka, kuigi seda elamust vähendas oluliselt fakt, et ma pidin üpris kangekaelseid inimesi sundima ukse eest lahkuma, et kõik käima mahuks ja seejuures vaidlema purjus poissmehega, kes väitis, et nüüd, kus ta mind siin üleval näinud on, ei lähe ta mitte mingil juhul allapoole. Noh, õnneks ta kadus kontserdi lõppedes kuhugi segadusse. Pärast kolme tundi tööd olin nii kurnatud, et muusikast suurt ei hoolinud, DJ Andrew Hungi lava ees tõesti hoogsalt tantsivaid inimesi oli hulga lõbusam jälgida ja ülejäänud kolm tundi kadusid nõiaväel kuhugi külmetamisse, redutamisse ja istumisse. Aga lõbus oli sellegipoolest.
Mouse on Mars tundus ka päris huvitav ja nii kõva, et läks otse läbi jalataldade ja võttis südame värisema. Aga me seisime ka kõlari ees. That might have been the problem.

Thus:Owls, the fields of Norway. Parim lugu, mis ma youtube'st leidsin.