...

Tahaks kohutavalt viriseda (ja teistele virisejatele vastu vahtimist anda, nii see juba käib. Ah ei, ma ei mõtle seda tõsiselt, pole loomult vägivaldne, aga näägutamine tühjade asjade pärast ajab mul kopsu üle maksa.) Aega pole, teha on palju, veerandi viimane nädal on kontrolltöid tuubil täis, siis tulevad eksamid ja hulluke nagu ma olen, võtsin kohe mõlemad- nii geograafia (ma armastan loodusgeograafiat) kui keemia (seda ma ei saa öelda, et armastaks). Oijah. Hüvasti uni, hüvasti vaba meel. Vaba meel näib olevat esimene asi, mille sellise koormusega kaotab, kuna tegelikult on teadmine, et asju peab tegema palju kammitsevam kui nende ärategemine. Nii mulle tundub.

Tegelikult aga tahaks sekka ka hõisata! Hüpata, rõõmustada, elevusest säriseda! See nädalalõpp tõotab tulla tore ja lahe ja südamesse lööb elu, kui sellele mõelda. Järgmine nädalalõpp on aga kirjandusfestival HeadRead ja seda ootan ma igal kevadel. Mulle kohe absurdselt meeldib külmas telgis kükitada (sel aastal saab küll ka soojas/umbses Solarises), teed rüübata, kirjanikke kuulata, võib-olla mõnega mõni sõna juttugi vahetada. Täiesti hullumeelsuseni. Ja pealegi tuleb siis suvi ja olgu mis ta on, kulub teine marjaks ära. Tantsida tahaks ka, üle kõige kohe, ja terveid pikki suveöid üleval olla ja... Kohe, kohe, kohe.

Pildid on seekord omalooming eelmisest aastast

...

Laupäeval sai Rakkes käidud ja seal oli juba nagu lõunamaal ning päike läbi pilve nii ere, et maailm tundus sinine. Soe oli ka. Rongiga hommikul sõitmine ja õhtul tagasi sõitmine on aga nii väsitavad, et magasin täna kella kaheni, hommikust sõin kell viis ja lõplikult ärkasin umbes üheksaks. Pole erilises eluvormis. Tagasi magama!

HU? vaadake, ma pildistasin seent kummitas terve laupäeva emaga kahasse.
Rakke peab meid vist imelikeks :)

Nii lihtsalt on

Miskipärast juhtub alati, et kui ma ühe postituse juba teen, tuleb piisavalt mõtteid ka teise jaoks.
Kuna olen neid tubli nädala igasugu töistel põhjustel edasi lükanud, siis panen mõned neist kirja.
Mis sest, et hilinenult :D

- vaarikajogurt. Palju palju haput vaarikajogurtit. Tänu suvisele vaarikakorjamistööle vanaema aiamaal (vaarikakasvatamistöö tegid vaarikataimed ise ära) õnnestus esimene ja viimane karbitäis toormoosi hangeldada. Ja see rekordkiirusel hävitada. Kuigi- natuke on veel alleski.

- Nimetasin nn lõhna ühtsustumise printsiibi, mille järgi kõik asjad halvaks läinuna oma endised lõhnaomadused minetavad, kuni nende aroomil enam mingit vahet pole (köögi&kodusõjablogi oleks mu saavutuste üle asjade hallitama-ajamises uhke)

- Avastasin, et Eesti õig(l)ussüsteem toimib huvikütusel (kehvem variant kui särasilmakütus, aga võib-olla ökoloogilisem?)

- Kirjutasin palju kooliasju, ehkki mõtlemise peale, et neist peab kunagi kirjutama on kulunud umbes 20 korda enam aega kui nende tegelikule kirjutamisele. Kui ma hoogu satun, ei võta kirjutamine ise mitut tundigi. Viib mu veelgi enam mõttele, et asjade edasilükkamine on täiskohaga töö.

- Ideid ja igasugu muud mõttepahna (heas mõttes loomulikult) on nii palju, et kardan pooled neist tuleva nädala jooksul unustada või uutega asendada. Üles kirjutada ka ei tihka, siis muutuvad ideed tavaliselt liiga kammitsetuteks ja huvi nende vastu jaheneb. Kõige keerulisem asi ongi vist elevuse ja tegutsemisvalmiduse säilitamine, selleks pole ma veel toimivat valemit leidnud. No tee mis teed, pärast loed märkmikust, mis kõik kavas oli ja laiutad käsi- kuhu see kadus? Ei taha jälle nii...

Ees ootab üks kuratlikult petlik nädal- korraga meelitab vabaduselubadustega, samas on juba ette pooled päevad täidetud. Mine tea, mis sest saab. Aga suvi ootab ees ja kui seni ärksana vastu peab... midagi ikka saab.

Eile käisin Kumus ja puha. Leidsin mitu toredat eesti kunstiteost, mida ma veel ei teadnud ja tuletasin meelde palju neid, mida teadsin. End teades ei mäleta ma juba juunis enam neidki, aga mis seal's ikka.
Pargid on juba ilusad.
Tahaks iga pingi peal magada.
Aga seal, kus istuda tahaks, pinke pole.

Mitte nagu Viljandis.
Ülal Pärsimägi.

Postitan selle mustandi lõpuks kevadetaevale tänuks

Hei,

Kui ma peaksin ütlema, mis on kevad, ei mainiks ma linde, lilli ega liblikaid (esimene, keda ma sel aastal nägin, oleks mu talla all peaaegu hirmsat surma surnud. Ja ega ta kõnniteelt eemaldatunagi eriti rohkem elumärke ilmutanud, kui tunnalde haiglane vabin). Kevad on värvilaigud mõtetes, kevad on valgus naha all. Kevad on päikese peegeldus minus. See lühendab tunnete vahemaid ja võttab summutid maha. Asjad, mida terve aasta on suudetud pea märkamatult kannatada, muutuvad nüüd samavõrd avalateks. Sõnasid ei ole enam võimalik mahendada, ei ole enam võimalik mitte rääkida, kui rääkida tahaks või mitte vaikida, kui on vaja vaikust. See ei tähenda tegelikult, et mõtted või tunded oleksid muutunud, mitte eriti suures hulgas, nad lihtsalt imbuvad takistamatult välja. Jalad ja sõrmed on kiiremad, iga kümne minuti tagant leian end jooksmas, siis jälle hingeldades kõnniteeveerelt. Naerdes. ilmselt tundudes nagu mingi hullumeelne. Ei pea end küll selleks. Pigem on vaheldumisi tunne, et miski minus hoiab hinge kinni, isegi kui mina hingan. Rõhub kopsudel, muudab ärevaks. Samas jälle on mingitmoodi avalus, selline, mis purskub välja ja tundub, justkui jagaks end tükkhaaval laiali. Maailmale võib-olla. Sellepärast ma armastan kevadet enim ja pelgan enim. Mugav taltsutatud elukorraldus puruneb, kõik avardub ja muutub talitsematuks. Endine nukrus muutub piinaks, endine rõõm ekstaasiks.
Aga pärast on head mälestused.
Kevadetest on alati.Pildid leidsin täiesti juhuslikult otsides Pärsimäe loomingut. Autor on Pierre Bonnard, tal tundub üldse selline kevadine ja värvikirev looming olevat. Tore.