liikluskuubis

Heia, väike sügisene luulepala vahelduseks :)

Seisan toas nagu ristmikul
su silmis põleb punane tuli
Marje Ingel


Miks su pilk on nagu keelusilt?
Nõuan sult kirjalikku südametunnistust!
Tühikutest tehtud müürid ei varise.
Tolmuimeja pole mingi ime.
Tolm ise ehk küll...
Tunnete toimetamisel keemilisse puhastusse läks üks kaotsi
A. Alliksaar


Don't you be a traffic light
with all things not said
you turn to red
Don't you be a traffic light
the Ting Tings

Mine luge

Heihei,

Suvel rääkis kord üks, kord teine, et mingi inimene kusagil välismaal pidas täiesti ületamatuks teoks kui suudab aastas 18 raamatut läbi lugeda. Ma ei tea kui pikka, muidugi. Võib-olla ta mõtles 1000-leheküljelisi, aga ma sügavalt kahtlen selles. See oli päris innustav tegelikult, mitte et 18 eriline probleem oleks, juba kohustusilkku kirjandust on mul enam-vähem 14 teost, aga lihtsalt et selgus majja lüüa otsustasin siis minagi üle lugeda, mitu raamatut ma läbi loen. Ühe suve jooksul.

/oeh, väike üllatus kuluvat küll aeg-ajalt ikka marjaks ära, aga arvuti kõrval väikse sõrme pikkuse ämbliku nägemine ei ole eriti meeldiv. Ma pole elu sees nii suurt ämblikku näinud. Saati veel toas. Oma toas! Nagu sellest ei piisa, et suvevaheajalt koju tulles oli üks väiksem suur ämblik oma võrgu mu voodi juurde, pea kohale teinud ja mulle sealt vastu vahtis. Ma just ei karda ämblikke, väikestest ei tee väljagi, aga see oli küll hiiglaslik. Karjuma ja hüppama ma ei hakka, aga sellise elukaga tuba jagada küll ei taha. Ega meetrises raadiuses olla. Võeh, praegu miski toas liigutama juhtub, käib selline võpatus läbi, et... pidi see ema ütlema, et äkki tal on siin pesa. Brrrrr. Ma parem ei mõtle, mis siis saab./

Okei, värisedes tagasi teema juurde. Igatahes ületasin suve jooksul (ja see on vaid üks neljandik aastast!) tema kardetud koguse peaaegu kahekordselt. 34 raamatut. Ja see pole hüüumärgiga, sest olen seda ilmselt mõnel aastal ületanud. Võtsin sel aastal väga lõdvalt, varem ma lugesin rohkem ikka, mulle tundub, aga samas õhemaid ka...

Vaeseke ja kui ta veel teaks kui mitu raamatut ma sel nädalal raamatukogust koju vedasin...
Eks ma kunagi kirjuta mõnest oma lemmikust ka,
praegu ootab mind väike rahunemishetk teleka ees.
Kuulen juba Joalat! :D

üksinda kodus 56

reportaaz kodurindelt. Mitte et siin mingisõda toimuks. Või ei, toimub ikka- kangelaslik võitlus leukotsüütide või kes need olidki ja kurjade batsillide vahel. Ehk siis minu immuunsüsteemis käib lahingumöll, mille otsene tagajärg on seni kolm päeva (+eelnev nädalavahetus, mil ma niisama kodus olin) diivanielu. Ja igasuguste muude kodus olevate pindade ka. Nagu põranda. Aga suurem osa elust koondub diivanile- seal on minu pesa ja see on võrdlemisi sarnane haraka omale. Selle erinevusega, et ma kasutan sinna kogutud esemeid ja selle sarnasusega, et nagu harakas, kujutan ma endale ette, et ma vajan ülejäänuid, mida ma ei kasuta.
Okei, ühesõnaga olen ma külmetusega kodus ja olen sattunud mingisse imelikku kirjeldamatusse seisundisse. Kuidagi selline rütm, et olen absoluutselt kogu aeg ERGAS ja samal ajal rahulik. Midagi seniolematut. Mõtteil on potentsiaali lendamiseks aga samas tasasust ühel kõrgusel püsimiseks. Otsekui oleks ma mingi raadiolaine, mis levib vaid ühel sagedusel ja tunneb et see sagedus on SEE ÕIGE. If you know what I mean. Isegi süümekaid pole et kogu see potentsiaalsus kaotsi läheb... see on täielik rahu, selgus, misiganes. No word for that.

helikeeles