I realized something last night

Armastan, armastan, armastan õhtul soojas mõnusas toolis suure tassi imehea vahuse kakaoga istuda ja head, vähemalt antud hetkesse sobivat, muusikat kuulata. Täiesti imeline. Eriti kui väljas on külm ja pime ja kurk valutab, aga sees on mahe pehme valgus ja mõnus sumin ja kakao on nii tuline, et põsed hakkavad õhetama ja aknast näeb mingeid kümneid inimesi puntras koos seismas ja tõenäoliselt lärmakad olemas ja sees neid vaadata on palju mõnusam kui väljas trügida ja pimestatud olla. Ausalt, käisin vabakalt läbi enne ja kõik need rohelised ja lillad ja sinised prozektorid ajasid mu silmad segi ja pea valutama. Hubane kohvik ja jazz on palju meeldivamad. Väikesed öised jalutuskäigud ülerahvastatud vanalinnas ja hõiked ja jutukõma on ka toredad, aga eriti siis, kui on pärast kuhugile minna, kus ei ole külm ega kärarikas ja kogu maailm tundub võrratult särav ja tuline ja korraga päris ligidal ja mõõtmatult kaugel.

Kirjutasin raamatusse sellised read:
a cup of chocolate, with good-sounding jazz in a friday night might be all I need tonight...
pisut mage, ma tean aga see-eest täiesti tõsi.

virtual reality

Eile käisin siis seda filmi vaatamas. Päris õõvastav kohati ja terve filmi ootasin mingit jõledat lõpplahendust. Aga üllatusin, mis on minu arust küll hea filmi tunnus. Arvasin pool filmi, et tean, milleni see välja jõuab, aga ei teadnudki. Ikka päris päris jube sellegipoolest. Kui video segaseks jääb, siis kokkuvõttes on lugu autistist, keda koolis kohutavalt kiusatakse ja kes näeb maailma kohati nagu oma lemmik-arvutimängu.

No ja et kes ei tea- praegu on Sõpruses Mängu/Filmi nädal...

The everliving ghost

Kas keegi teab seda tunnet kui mingi ärevus on sees, mitte ühegi eriti käegakatsutava põhjusega?
Kunagi isegi kirjutasin sellest midagi- igavesest ärevusest. Noh, nüüd on see mind täislaksuga tabanud, magama polegi eriti mõtet minna, ärkan nagunii tund aega enne äratuskella, olles enne mingeid kahtlasi unenägusid näinud. Tõesti- täna öösel nägin näiteks unes, kuidas ma Pirita jõge mööda koskedest alla sõitsin, seejuures midagi tundmata. I wonder what it means.
Igatahes muusikamaitse on mul täna õhtul kummaline. Päris palju igasugu segaseid asju olen kuulanud, mis mulle muidu ilmselt meeldiksid. Ükski ei jõua päris kohale. Selle asemel paelub täna hoopis see laul.

Nojah, ma ei ole just uhke, küllap on suvi läbi Elmari kuulamist mu ära rikkunud...
Ma pole isegi "Meistrit ja Margariitat" lugenud.

The looking glass, so shiny and new
How quickly the glamor fades
I start spinning slipping out of time
Was that the wrong pill to take
You made a deal, and now it seems you have to offer up
But will it ever be enough
It's not enough

Florence & the Machine lyrics from "Rabbit heart"

PS. postituse pealkiri on band of horses laulust "no-one's gonna love you" and the view is from Athens(!!!)

sunday, my love

jälle kord on käes üks pühapäev.
Ma ei ole kunagi suutnud pühapäevi paika panna, mitte et see just vajalik oleks, aga ikkagi... korraga nii armsad ja närvesöövad, tiksudes hetkhaaval esmaspäevade poole. Ma üritan nädalapäevi mitte diskrimineerida, i really do try, aga asi on lihtsas tões, et hommikune ärkamine is not my cup of tea, as they say. Nii et iga nädalapäev, mil saab ärgata hiljem kui kaheksa, on minu päev. No ja kolmapäev, sest ta on nii armsalt ja segamatult kõige keskel.
Igatahes, täna õhtul on täiesti ebatavaliselt ebaharilikult vaikne ja pime. Täpselt selline, nagu mulle meeldib, ainult tassitäis chaid on puudu... elu on mu aknal võrsuv spinatitaim.

If you took the time to look at all the
signs, you could rest your head just
knowing that all is fine.

lyrics by Hjaltalín