Jõhvikad ja soolapähklid

Heia!

Pea on pahna täis ja tahaks hüpata, mitte alla, vaid üles.

School and winter are twin hemispheres,
a single apple, cold and huge,
but under the formal rooms we discover
underworlds peopled by ghosts,
and in the secret world
we wander
in awe

Pablo Neruda

Vaadata William Morrise tapeete
(prerafaeliit, kes tegi peale romantliste piltide
palju sisekujundust, kuna uskus, et kodu peaks kajastama loodust vms, ma ei mäleta eriti täpselt, aga ühte seina sellisest kangast tapeedist ei ütleks küll ära)

Sain täna peale pikka ja omamoodi vaevalist lugemist läbi Yasunari Kawabata "The master of go", mis on üks kummaline katkendlik muljete ettekanne paar aastat enne sõda Jaapani viimase go-meistri viimasest võistlusest. Go on kivikestega lauamäng, millest oli selleks ajaks saanud eluviis ja tohutute süsteemide kogum, aga õnneks ei pidanud lugemiseks eriti aru saama. Lugemine läks kuidagi raskelt, aga ka ülesehitus oli kummaline ja pisut rõhuv, alustades Meistri surmast ja siis minnes matši algusse ja siis jälle lõpu poole ilma erilise ühtluseta. Ometi hakkas vaikselt kaasa kruvima. Autori keelekasutus ei olnud eriti mänglev, aga andis karge lühidusega edasi väikeseid tundepildikesi ja silme ette kerkivaid kirjeldusi, mis lõpupoole kogusid pinevust. See ei olegi põnevuskirjanduseks mõeldud ja pole vist ka see teos, mille tõttu Kawabata 1968 Nobeli sai, kuigi ta ise olevat seda oma parimaks pidanud. Ma ei oska kommenteerida, teisi pole lugenud. Raamat on pool-autobiograafiline ka, selline võistlus tõesti leidis aset, kuigi sellele on ilukirjanduslikku juurde lisatud...

Meister Shusai päris elus

Vaikselt hakkas allakäik, ajastute vahetumine omamoodi kriipivat vastuolulist tunnet tekitama. Meister on kümnes meister üldse (ja viimane?), ta on 68 aastat vana ja raskelt haige, see on tema elu viimane võistlus. Tema kutsus välja noorem ja modernsem mängija ning nende vahel on korraga põlvkondade ja temperamentide konflikt ja samas austus. Üldse on Jaapani temperamenti ja kombestikku raske hoomata, aga väga kummaliseks kiskus lugemine kätte ära. Mõlemad on omamoodi sümpaatsed ja samas hakkavad vastu, mõlemad on haiged... See on rohkem lugu sellest, kuidas asjaolude ja keskkonna ja reeglite sasipundar mängule ja mängijatele mõjub ning pilguheit inimeste käitumisse, kui lugu nende mänguoskusest vms. Mida edasi, seda nukram hakkab nähes, kuidas erinevad pealesurutud reeglid ja määrused vana meest kurnavad, samas mõjub ta omamoodi kuningliku ja vankumatuna. Vahelduvad pildid ja emotsioonid, aga üle kõige on vaoshoituse loor...

Päris elus Meistri viimane võistlus

Põnev on ka lugeda, kuidas tol ajal, praegusest ma ju ei tea, sellesse mängu suhtuti. See oli omamoodi püha, eluviis, inimesed mängisid seda professionaalselt, neil olid õpipoisid, matš oli ajaloo pikim ja kestis pool aastat, kuigi pausidega ja mängiti iga nelja päeva tagant...

Tee Lee Kivi

Gustav Klimt - "Kasesalu"

Üritada kirjeldada lehtedega maapinda ei ole sugugi lihtne. Olgugi teeperve, kõnniteed, majaesist muruplatsi. Luua enda sisse sahisev-kahisevat sügist. Pruunikad, kollakad üksteisega läbikasvanud toonid, liikumises, varjudes, valgustes, läbikumades. Tuules liikuvad rohukõrred ja lehevarred ja lehed ise ja kõik võimalikud leheosad, kahisedes nii maa peal kui puu otsas. Enam värvid ja tekstuurid kui mingid tühjad biloogilised objektid. Mul on punased saapad ja kindad ja kotitäis märkmikke, ühes neist kirjas midagi sarnast. Põselihased on unest pinges ja on tunne, et ka paistes ja et neid lõdvestades vajuks kohe sügavasse unne. Selles on midagi armsat, teadmises, et ma ei kavatse magama jääda. Juuksed katavad silmad-
ma ei näe enam.

Mucha "Sügis"

Peaks kirjutama üht ja teist ja kolmandat, tahaks lugeda üht ja kaht ja kolmandamat. Aga pole mõtet, kui elu on hetkel samasuur võitlus, kui mõnel võitlusaltimal. Enda silmadega on raske kakelda. Iseenda näppe võin küll kogemata uste vahele lüüa, aga iseenese und ei saa lömastada. Miks peakski. Täna kell üheksa magama, las maailm tegeleb sellega.

Ja selline on praegu minu sisemine maailm,
tõtates šokolaadiküpsise ja padjakuhja suunas,
lollakas ilme näol
(nagu varblastel)

Hilja & Mant

Esmaspäev, uni, õues on suur sügis. Minus on rahulolev sügis, see on hea tunne. Edasilükkamine on hetkel loodekaarest in, aga kõik vajalik saab tehtud.
Vahtrad nähtud, uned magatud.
Üle kõige armastan sõnade üle imestada

Viktor Vasnetsov- Maa-aluse riigi kolm tsaaritari

Viimane kohustuslik kirjandus, mille täna hommikul kuuest seitsmeni alustasin ja lõpetasin oli Tammsaare "Juudit". Suur tänu, siinkohal, õpetaja, ilma teieta poleks ma seda ehk leidnudki. Eelarvamused on visad ja praegugi pole nad kuhugi kadunud. Ma ei usalda endiselt suurt paksu viilu Eesti kirjandust, aga Juudit, Juuditit hakkasin armastama. Ma olen see veider inimene, kes Vana Testamenti lugedes põnevusest kipra võib tõmbuda ja seostest lõhestuda. Mul on ikka veel kahju, et Piibel mu kodust ära jalutas. Mitte, et voodi kõrvale panna, aga neil on huvitavaid legende sääl... Ühes sõnadega armastan nende sidumist, läbi mida enamate raamatute, enamate lugude, seda parem. Pildist pilti (ja vahel ajab kunstitest mu lihtsalt selle pärast marru, et ma armastan mõnda neist piltidest, millest on tuupimisobjekt tehtud), sõnast sõnna, ajada taga sõnade eneste mõtet ja nende tagust mõtet.

"Juudit" oli kuidagi nii südamelähedane, kuigi tegelased (muide, lause "each man kills the thing he loves", tuleb Oscar Wilde'ilt, nagu väga meeldiv järelsõna teada andis) näisid kohati nagu vaimselt ebastabiilsed, mitte niivõrd tõelistest motiividest johtuvad. Aga tõelisuses ei olegi alati motiive (sellelaupäevases AK-s oli just juttu fotode subjektiivsusest...), minu tõelisuses pole küll alati motiive. Kuigi "Oo, lahe mõõk, nii ilus... katsetaks seda õige?" ei mõju realistlikus võtmes usutavalt, mõjus koguteos mõjuvalt. Ma ei oska öelda, miks, aga see näidend meeldis mulle hullupööra, ahastamavõtvalt. Sellel on vana paberi ja teeplekkide ja antikvariaatide ja kopitanud kleitide kapi taganurgas ja uuele etendusele minemise ja sajandite raskuse maik.

Soovin jälle, et ma saaksin ainult Shakespeare & Co raamatupoodi sisse astuda,
Raamatukoi on armas, aga kahvatuv aseaine

Mu peas puhkeb kordamööda vatti ja mõtteid. Miskipärast on aju otsustanud mängu tuua assotsiatsioone pesaparasitismiga.
I've got no idea, what it's going on about :)

Piltide üleküllusel olen sunnitud jätkama teises postituses. Good luck!

Ka Viktor Vasnetsov, mõlemad

James Vincent McMorrow- Follow You Down to the Red Oak Tree
Crosby, Still & Nash- Country girl
Kui tähele ei pannud, on tegu Ameerika muusika eriga :)
Tänud, Grrrete, kui sa nägema juhtud, sul on alati nii ilus muusika üleval ja Johanna, sind tänan selle teise eest

I want to live where soul meets body
And let the sun wrap its arms around me
And bathe my skin in water cool and cleansing
And feel, feel what its like to be new

Cause in my head there’s a greyhound station
Where I send my thoughts to far off destinations
So they may have a chance of finding a place
where they’re far more suited than here

Death Cab for Cutie "Soul and body"


Kellegi fotolavastus Klimti "Juudit Olovernese peaga" ainetel...

Eyes full of something not sight

Viimasel ajal on üha torganud silma mingisuguseid artikleid. särke, värke...
too tired at the moment to express anything more on the subject,
aga siin on üks katke, eelmisel nädalal välja valitud

Eesti enesehinnangu tõstmiseks :)

Muust kirjutan ehk mõni teine päev,
Guardiani artikleid ootab terve ports järjehoidjates.
Üldiselt tundub väga põnev, aga ootab kuhjades nagu tuhat ja üks raamatutki
Not that I complain


...

If any of us were wondering where the United States ranks, relative to the rest of the world, in the general category of "worker protection," there is now a precise answer available -- one supplied by Dr. Kenneth Thomas, political science professor at the University of Missouri (St. Louis), who based his findings on statistics supplied by OECD members.

The OECD (Organization for Economic Cooperation and Development) is a group of 34 comparatively "rich" industrialized nations that was founded in 1961 and whose stated purpose, more or less, is to meet semi-regularly to discuss ways of increasing economic progress through world trade. It might help to think of the OECD as an international version of the Chamber of Commerce. Its headquarters are in Paris, France.

The following countries are members of the OECD: Australia, Austria, Belgium, Canada, Chile, Czech Republic, Denmark, Estonia, Finland, France, Germany, Greece, Hungary, Iceland, Ireland, Israel, Italy, Japan, Korea, Luxembourg, Mexico, Netherlands, New Zealand, Norway, Poland, Portugal, Slovak Republic, Slovenia, Spain, Sweden, Switzerland, Turkey, the United Kingdom, and the United States.

So what did Professor Thomas learn from his survey? Where does the proud and accomplished United States rank? Shockingly, the U.S. not only finishes dead last overall, but in many of the specific categories (maternity leaves, medical leaves, education, etc.) we're not even within shouting distance of the rest of the pack.

Now a sharp-eyed realist might attempt to mitigate these findings by arguing that getting beaten by Denmark, Sweden and Norway is no disgrace and certainly no surprise. After all, Scandinavia is/was known as a veritable "workers paradise." But Estonia and Mexico? Chile and Slovenia? Surely, someone is joking.

But it's no joke. Professor Thomas shows that the U.S. not only lags well behind its fellow OECD members in worker protection, it even trails the so-called BRIC (Brazil, Russia, India and China) countries in many areas. Among the categories considered in the OECD study: being fired unfairly, not receiving severance pay, not getting enough notice on mass layoffs, and the use of non-vested, non-permanent employees.

Arguably, the U.S. is undergoing a shift in self-identity. Instead of seeing ourselves, collectively, as a "country" -- a society, a culture, a national community -- we now see ourselves as an economic arena -- a gladiatorial arena where it's every man for himself, where there are only winners and losers. And while no one knows for certain how all of this will play out, it's safe to say it will end badly for the majority (formerly known as "citizens"; now referred to as "losers").

...

David Macaray

Playwright, labor columnist and author

Are You Kidding? Estonia Is Ahead of Us?

Sukeldunute hämarad ballaadid

...

Ma tahan magada õunte und,
olla kaugel kalmistute kärast,
ma tahan magada selle poisi und,
kes tahtis murda oma südame ulgumerel.

Ma ei taha, et korrataks, nagu ei kaotaks surnud verd,
nagu paluks määndunud suu üha edasi vett,
ma ei taha tundma saada rohu kannatusi
ega ussisuulist kuud,
kellel on kitsik käes enne koidutundi.

Tahan magada ühe hetke,
ühe hetke, minuti, sajandi,
ent teadku siis kõik, et ma polgi surnud,
et mu huulte vahel on üks kuldne laut,
et ma olen Läänetuule väikene sõber,
et ma olen oma pisarate määratu vari.

Sest ma tahan magada õunte und,
et õppida nuttu, mis mind puhastaks mullast.

Sest ma tahan elada selle tumeda poisiga,

kes tahtis murda oma südame ulgumerel.

Lorca, ma ülejäänud nime ei mäleta
kollasest raamatust

Crosby, Still, Nash & Young - Our House

Sustenance would be desirable

Kino lugu "Viimane kangelane"

Pean täna Hodorkovskist essee kirjutama :) Oleks, et filmist, oleks tore, aga temast enesest...

Mis mulje Hodorkovski teile jättis? Hodorkovski poeg Pavel ütleb filmis, et inimesed pole olemuselt head. Kas tema isa on teie meelest hea inimene?

Varem huvitas mind põhiliselt fantaasia ja eskapism, aga selle filmi tegemise käigus õppisin taas mõtlema moraaliküsimustele - sellele, mis põhjustel ja kui kaugele võib minna. Mindki šokeerisid jutud Hodorkovskiga seotud võimalikest mõrvadest ja tuhandeist vallandatuist. Jäi mulje, et üheksakümnendail võis Hodorkovski olla väga halb kapitalist. Aga räägiti ka tema heategudest nagu hariduse toetuseks loodud fondid. Mu vaatenurk muutus filmi tegemise käigus ning ma püüdsin seda ka filmis edasi anda. Mitte minna lihtsama vastupanu teed, näidates Hodorkovskit saatana või inglina.

pisut filmijuttu blogist katke, intervjuu filmi autoriga

Ma ei taha samuti otsustada, kas ta oli kangelane või kurjategija. Ei taha.
Aga kuidas seda väljendada essees, mille teema on: "Hodorkovski- kurjategija või kangelane?" selles on küsimus.

Ema tegi imelise söögi, mille retsepti Arterist saime, kui kedagi huvitab (äkki on lugejate seas mõni baklažaanifänn)

Baklažaanivorm tomati ja mozzarella’ga

• 2 baklažaani
• rohkelt õli praadimiseks
• meresoola, purustatud musta pipart
• 250 g purustatud tomateid (tomatihooajal kasuta värskeid tomateid)
• 2–3 küüslauguküünt
• värsket koriandrit, peterselli ja/või basiilikut
• 125 g mozzarella juustu
• 150 ml 35% koort
• peale puistamiseks Pecorino või Parmesani juustu

tegemisõpetus siin


Ja siis toon välja uudise, mis vähemalt netipostimehe uudisekünnist pole ületanud. Soomlased tegid maailmarekordi- suurim heegeldatud lappidest tekk! Minu arust näeb see vapustav välja ja minu suurim austus selle tegijatele. Mu väike sallijupike (mis pole ikka veel valmis) on selle kõrval lapsemäng, aga hea meelega oleks isegi kaasa löönud. Nii ilus kirev, kas pole?


In Helsinki, Finland, local womens organization Martat alongside with the largest yarn manufacturer of the country Novita and craft teachers union were covering the stairs of Helsinki Cathedral with thousands of granny square quilts yesterday. The quilts were made my hand by volunteers around the country and gathered together by the said organizations. According to MTV3 news there were 3800 quilts, consisting out of 152 000 granny squares, covering the stairs. They actually managed to get together 7800 of these quilts, but couldn't fit them all on the approx 50x28m stairs! Mental!

Ma nõustun täielikult viimase lausega :D